"Romantiline ja edumeelne"/Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.-1950. aastatel./22.04.2016

See näitus oli neljas, mida Kumus külastasin. See oli minu jaoks üks ilusamaid näituseid, kuna sellel oli rohkesti kauneid maale maastikust ja loodusest, mis mulle väga meeldivad. Näitus tutvustab nõukogude ajajärgu keskse kunstimõiste, temaatilise maali arenguid Baltimaades ja otsib vastust selle kunstiliigi populaarsusele. Üldiselt mõjusid sealsed maalid väga rahustavalt ja pannes silmad kinni, tundsin end justkui ise olevat kesk kuldseid viljapõlde ja tundsin seda magusat maalõhna, mida tihti ise maal käies tunnen. Värvid maalidel olid peaaegu kõigil sama mahedad ja tagasihoidlikud, kui maaliga tekkinud tunne. Näituse kuraator on Eha Komissarov, näituse kujundaja Anna Škodenko ning graafiline kujundaja Kätlin Tischler.

 Pauls Buldinskis(1921-2009) "Daugava" 1954a. õli. See maal meeldsi mulle eriti, just nende ilusate puude ja kauni looduse poolest.

 Lepo Mikko(1911-1978) "Valminud viljad" 1953-1955a. õli.

Richard Uutmaa(1905-1977) "Suvepäev taluõuel" 1958a. õli. See maal mõjus minu jaoks väga koduselt, tahaks sellises kohas viibida.

Näitus "Varamu"/Eesti kunsti klassika erinevatelt autoritelt/22.04.2016

Ühel aprillikuu päeval tuli idee koos klassiõe Kai-Liiseliga minna Kumu kunstimuuseumisse. Viimasest käigust sinna oli ka juba pikka aega möödas ja sattudes sinna kanti, mõtlesime, et miks mitte minna ja astuda sisse. Pealegi oli selle blogi jaoks vaja niikuinii näituseid külastada, siis tundus see hea idee. Esimeseks näituseks, mida külastasime oli "Varamu". Lühikirjeldus näituse kohta Kumu lehelt :

Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni.

Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonna kunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest.

Isiklikult oli see näitus viiest külastatust minu lemmik. Seal oli väga mitmesugustes stiilides ja erinevates tehnikates maale. Maalid mõjusid väga rahustavalt, kuna toonid olid mitte väga erksad ja maale oli lihtne vaadata, kuna kujutatud oli lihtsaid ja loomulikke asju. Kuna maalide autorid olid eesti kunstnikud, siis nii mõnigi maal tuli tuttav ette, või siis autori tundsin ära.

 Eduard Spoerer(1841-1898) - "Maastik kalmistuga" 1891 a. õli. Minus tekitas see maal väga rahuliku tunde ja esialgu vaadates tundus, et tegu on lihtsalt maastikumaaliga, aga lähemalt vaadates nägin sellel ka kalmistut ja ka tõenäoliselt leinavat naist. See lisab maalile veidi kurbust, kuid minu jaoks on see maastik maalil väga kaunis ja pigem võlub mind see.

 Selle maali kohta jäid kahjuks autori andmed üles märkimata ja ka iseseisvalt ei õnnestunud seda leida. Kuid see maal meeldib mulle väga, sellest justkui kiirgab soojust ja armastust looma ja inimese vahel. Naise silmadest paistab veidi kurbust või väsimust, aga on näha, et kass lohutab teda. Iga kord seda maali vaadates heldin, väga armas teos minu arvates.

 Konrad Mägi(1878-1925) - "Elvi Gailiti portree" 1916-1917 a. õli. Seda maali vaadates justkui silmad puhkavad, sest kasutatud on väga tagasihoidlikke ja mahedaid toone. Maali mõistan mina nii, et sellel on naine, kes tegelikult lihtsalt ei istu, vaid üritab ka edasi anda mingit tunnet või emotsiooni, mulle tundub, et väsimust või kurbust millegi üle.

"Kumu hitid"/Kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust/22.04.2016

 Kaarel Kurismaa(1939) "Figuurid ja kassid" 2006a. Selle konkreetse teose juures pani mind imestama kasside ehtsus, algul vaatasin, et ongi päriskassid, tegelikult aga hoopiski mitte. Imestama pani ka see, et kujutatud on justkui täiskasvanuid aga mõõtudelt, võrreldes kassidega, on nad pigem lapsemõõtu.

 Arne Maasik(1971) "Mustjõe" 2007 a. foto. Selle foto valisin siia seetõttu, et pildil on kujutatud justkui ainult langenud loodust. Puud on raagus ning murdunud. Loodus on korrastamata. Kuid ometigi suudab see lihtne pilt panna tundma nii palju emotsioone. Minus vähemalt tekitab see veidral kombel kurbust ja nukrust.

Tõnis Saadoja(1980) "Mainstream I-X" segatehnika 2006a. Sellist asjale lähenemist nägin samuti esimest korda, see tundus huvitav. Aluseks on võetud üks foto ja selle põhjal on tehtud samasugused kõrvale, kuid igaüks on omamoodi erinev samas. Ning samuti suudab iga eraldi foto tekitada erinevaid tundeid, olgugi et alus on neil kõigil ju tegelikult üks.


"Kumu hitid" oli kolmas näitus, mida Kumus külastasin. See näitus oli minu külastatutest tõenäoliselt kõige huvitavama väljapanekuga. See ei sisaldanud ainult maale või fotosid, vaid väga erinevat liiki kunsti, näiteks oli esitatud seal ka figuure, samuti oli seal ka tikitud töid. Näitusel esitatud tööde kunstnikke: Kadi Estland, Kristin Kalamees, Jass Kaselaan, Arne Maasik, Kristina Norman, Puhas Rõõm, Ene-Liis Semper, Tõnis Vint ja paljud teised. Seda näitust oli tõsiselt põnev avastada, sest iga maal oli omamoodi ega seostunud näiteks temaatiliselt seal olevate teiste maalidega. Iga nurga taga oli midagi uut, mida avastada. Näituse kuraatorid Kati Ilves, Eha Komissarov.

"Fotorealism"/50 aastat hüperrealistlikku maali/22.04.2016

"Fotorealism" oli viies ja Kumus ka ühtlasi viimane näitus, mida külastasin. See oli minu jaoks üks üllatavamaid näituseid külastatutest. Kuna peaaegu kõik maalid olid seal õlimaalid, kuid välja ei näinud absoluutselt sellised. Kõik olid justkui ehtsad fotod, mis on lihtsalt üles pildistatud. Tundub lausa uskumatu, kuidas õlimaali tehes on olnud võimalus värvidega niimoodi mängida, et maalid tunduvad nii reaalsete fotodena. Oli näha, et kunstnikud on iga pisemagi detaili juures väga palju vaeva näinud. Samuti meeldis mulle nende tööde juures see, et värvid olid nii erksad ja rõõmsad, mis lausa vaimustas mind näitust vaadates. Paljude tööde juures, millel oli kujutatud toitu, läks selle ehtsust vaadates lausa kõht tühjaks.Üldiselt näitust külastades valdas mind kogu aeg üllatustunne, sest see kõik oli nii reaalne.
Kirjelduse osa näituse juures olevalt seinalt :
1960. aastate lõpul otsisid fotorealistid oma isiklikku, iseseisvat kunstilist väljendit, luues realistlikke kujutisi igapäevastest objektidest ja argiolustikust. Fotograafia pakkus kunstnikele võimaluse dokumenteerida maailma objektiivselt ja distantseerida and ülejäänud kunstiliikumisele omasest subjektiivsusest. Fotorealism jälgis suunda, mille olid rajanud popkunstnikud, keda eelkõige huvitas argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja rekaalmimaailma objektiivne kujutamine.
Fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeritakse lõuendile ja välja tuuakse iga pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgas šabloone ja värvipihusteid. Maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon. Realistlikud maalid, mis kujutasid tavalisi argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu, vastandusid traditsioonilistele formaatidele.

 

 Tjalf Sparnaay(1954) "Praemuna" 2015a. õli. Selle teose juures vaimustas mind enim selle ehtsus, kogu see läige muna peal teeb selle uskumatult tõetruuks-

 Roberto Bernardi(1974) "Confini Segret" 2013 a. õli. Selle teose puhul pani mind samuti imestama see, et kuidas isegi iga pisidetail saab tunduda nii reaalsena. Isegi kilepakend kommide ümber on väga reaalne.

 Don Eddy(1944) "Pealkirjata" 1971a. akrüül. See töö üllatas selle poolest, et isegi akrüülvärvidega on võimalik varju kujutada, nagu see oleks foto. Samuti meeldis selle töö puhul värvide valik, sinine on ühtlasi ka minu lemmikvärv, seetõttu hakkas see töö sealt ka kohe silma.

"Konfliktid ja kohandumised"/Nõukogude aja Eesti kunst(1940-1991) erinevatelt autoritelt/22.04.2016

"Konfliktid ja kohandumised" oli teine näitus, mida Kumus külastasin. Näitus esitas 20 sajandi kunsti, mida suures osas kujundasid konfliktid ja kohandumised II maailmasõja järgsel perioodil poliitikas. Vaatamata selle näituse nimetusele ei kujutanud see ainult konflikte ja muud seesugust, vaid oli ka mitmeid muid pilte, mida võib isegi praeguse ajaga seostada. Kasutatud oli seal päris huvitavaid lahendusi, mida mina isegi kohtasin esimest korda elus. Näitusel olid üleval ka ekraanid, millest näidati tolleaegseid klippe, mis oli väga huvitavad ja andsid selle aja tundeid hästi edasi. Üldiselt aga minu jaoks see näitus jättis pigem range, ülimalt korrektse, veatu ja nõukogudeaegse mulje, mis loomulikult on ilmselt ka näituse eesmärk. Tänu näitusel esitatud töödele saab kindlasti aimu sellel ajal toimuvast, iga piltidel olev väikenegi detail seletab justkui mingit lugu. Näitust vaadates tekkis isegi korraks tunne, nagu oleks ise selle kõige keskel, nõukogude ajas.
Näituse kohta selgitus, selle juures asuvalt seinalt:
Näitus on üles ehitatud lähtuvalt kunsti ja keskkonna suhete muutumisest:teatud hetkedel on see suhe olnud intensiivne ja valuline, mõnikord rahulikum, kohati on kunst püüdnud ümbritsevast kõrgemale tõusta, siis jälle sellega kontakti võtta. Siiski on ka kunstis ilmnevad igepäevaelust eemaldumise strateegiad ja sellele vastandumise mudelid alati tingitud keskkonnast. Et nõukogude aega ja selle eripära meelde tuletada, tutvustada ja avada, läbib näitust arhiivikoridor, mille fotod, filmid ja tekstid peaksid aitama tolleaegset kunsti ja kultuurielu paremini mõista. Näituse kuraator Anu Allas.

 Ellen Polli(1927-2011) "Tartu III keskkooli abiturient, eesrindlik õpilane Hilla Jaakson" , 1951a. õli. Minu jaoks jätab see maal eriti range ja konkreetse mulje, nagu on ta tollele ajale kohane. Imestama paneb ainult fakt, et tegemist on abituriendiga, minu jaoks näeb maalil olev mees tunduvalt vanem, kui abituriendile kohane.

 Olga Terri(1916-2011) "Suletud" 1948a. õli. See maal kõnetas mind eriti, see pani vägagi mõistma ja tundma seda, mida see inimene sel maalil tunda võis. Pilti võib tegelikult tõlgendada lausa kahte moodi, esiteks, kas inimene ei kuule ega tea, et toimub sõdimine, või teiseks, et inimene ei tahagi seda kuulda ega teada, vaid üritab end sellest kuidagi välja lülitada. Mina pigem tunnen seda teist varianti, et inimene on sõjast ja võitlemistest nii väsinud, et üritab end sellest hetkekski eemale saada ja unustada seda kõike korraks. Järeldan seda sellest, et ta on suletud silmadega ja hoiab kõrvu kinni.

 Tõnu Virve(1946-...) "Eesti naine" 1975a. õli. Selle pildi otsustasin siia lisada seetõttu, et nõukogude ajal olid tegelikult inimesed mitte ainult masendunud ja kurnatud, nagu arvata võiks, vaid tegelikult ka õnnelikud ja rõõmsad. Tõepoolest tööd tehti palju, aga usun et jätkus ka rõõmu. Sest see maal kujutab ehedat eesti naist, kes vaatamata kõigele ikkagi naeratab. Värvid on maalil väga erksad ja puhtad, mis tekitatasid minus rõõmsa tunde.

 Ando Keskküla(1950-2008) "Maastik noaga" 1982a. õli. Selle otsustasin siia lisada seetõttu, et seda maali on kujutatud väga omapärasel viisil, mida ma näen elus esimest korda. Kunstnik on tõesti asjale lähenenud väga huvitavast küljest. Selle töö puhul pani imestama selle tõetruudus ja ruumilisus, mida on suurepäraselt edasi antud.