Näitus "Varamu"/Eesti kunsti klassika erinevatelt autoritelt/22.04.2016

Ühel aprillikuu päeval tuli idee koos klassiõe Kai-Liiseliga minna Kumu kunstimuuseumisse. Viimasest käigust sinna oli ka juba pikka aega möödas ja sattudes sinna kanti, mõtlesime, et miks mitte minna ja astuda sisse. Pealegi oli selle blogi jaoks vaja niikuinii näituseid külastada, siis tundus see hea idee. Esimeseks näituseks, mida külastasime oli "Varamu". Lühikirjeldus näituse kohta Kumu lehelt :

Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni.

Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonna kunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest.

Isiklikult oli see näitus viiest külastatust minu lemmik. Seal oli väga mitmesugustes stiilides ja erinevates tehnikates maale. Maalid mõjusid väga rahustavalt, kuna toonid olid mitte väga erksad ja maale oli lihtne vaadata, kuna kujutatud oli lihtsaid ja loomulikke asju. Kuna maalide autorid olid eesti kunstnikud, siis nii mõnigi maal tuli tuttav ette, või siis autori tundsin ära.

 Eduard Spoerer(1841-1898) - "Maastik kalmistuga" 1891 a. õli. Minus tekitas see maal väga rahuliku tunde ja esialgu vaadates tundus, et tegu on lihtsalt maastikumaaliga, aga lähemalt vaadates nägin sellel ka kalmistut ja ka tõenäoliselt leinavat naist. See lisab maalile veidi kurbust, kuid minu jaoks on see maastik maalil väga kaunis ja pigem võlub mind see.

 Selle maali kohta jäid kahjuks autori andmed üles märkimata ja ka iseseisvalt ei õnnestunud seda leida. Kuid see maal meeldib mulle väga, sellest justkui kiirgab soojust ja armastust looma ja inimese vahel. Naise silmadest paistab veidi kurbust või väsimust, aga on näha, et kass lohutab teda. Iga kord seda maali vaadates heldin, väga armas teos minu arvates.

 Konrad Mägi(1878-1925) - "Elvi Gailiti portree" 1916-1917 a. õli. Seda maali vaadates justkui silmad puhkavad, sest kasutatud on väga tagasihoidlikke ja mahedaid toone. Maali mõistan mina nii, et sellel on naine, kes tegelikult lihtsalt ei istu, vaid üritab ka edasi anda mingit tunnet või emotsiooni, mulle tundub, et väsimust või kurbust millegi üle.