"Fotorealism" oli viies ja Kumus ka ühtlasi viimane näitus, mida külastasin. See oli minu jaoks üks üllatavamaid näituseid külastatutest. Kuna peaaegu kõik maalid olid seal õlimaalid, kuid välja ei näinud absoluutselt
sellised. Kõik olid justkui ehtsad fotod, mis on lihtsalt üles pildistatud. Tundub lausa uskumatu, kuidas õlimaali tehes on olnud võimalus värvidega niimoodi mängida, et maalid tunduvad nii reaalsete fotodena. Oli näha, et kunstnikud on iga pisemagi detaili juures väga palju vaeva näinud. Samuti meeldis mulle nende tööde juures see, et värvid olid nii erksad ja rõõmsad, mis lausa vaimustas mind näitust vaadates. Paljude tööde juures, millel oli kujutatud toitu, läks selle ehtsust vaadates lausa kõht tühjaks.Üldiselt näitust külastades valdas mind kogu aeg üllatustunne, sest see kõik oli nii reaalne.
Kirjelduse osa näituse juures olevalt seinalt :
1960. aastate lõpul otsisid fotorealistid oma isiklikku, iseseisvat kunstilist väljendit, luues realistlikke kujutisi igapäevastest objektidest ja argiolustikust. Fotograafia pakkus kunstnikele võimaluse dokumenteerida maailma objektiivselt ja distantseerida and ülejäänud kunstiliikumisele omasest subjektiivsusest. Fotorealism jälgis suunda, mille olid rajanud popkunstnikud, keda eelkõige huvitas argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja rekaalmimaailma objektiivne kujutamine.
Fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeritakse lõuendile ja välja tuuakse iga pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgas šabloone ja värvipihusteid. Maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon. Realistlikud maalid, mis kujutasid tavalisi argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu, vastandusid traditsioonilistele formaatidele.
Tjalf Sparnaay(1954) "Praemuna" 2015a. õli. Selle teose juures vaimustas mind enim selle ehtsus, kogu see läige muna peal teeb selle uskumatult tõetruuks-
Roberto Bernardi(1974) "Confini Segret" 2013 a. õli. Selle teose puhul pani mind samuti imestama see, et kuidas isegi iga pisidetail saab tunduda nii reaalsena. Isegi kilepakend kommide ümber on väga reaalne.
Don Eddy(1944) "Pealkirjata" 1971a. akrüül. See töö üllatas selle poolest, et isegi akrüülvärvidega on võimalik varju kujutada, nagu see oleks foto. Samuti meeldis selle töö puhul värvide valik, sinine on ühtlasi ka minu lemmikvärv, seetõttu hakkas see töö sealt ka kohe silma.
Kommentaare ei ole:
Uute kommentaaride lisamine on keelatud